Katku metsaonnis

Peale seda kui Toonojalt tagasi olime ja suutsime juba oma jalgadel seista, siis oli plaan Vitara võimed proovile panna:)
Kõigepealt suundusime poodi, täiendasime varusid, Sööki jooki ja muud kraami. Edasi suundusime Maasaare aarde juurde,  kontrollisime seda vaid, olime selle juba mõlemad  varem leidnud ning ootasime, et läheks huvitavaks..

Varsti tundsin, et ohoo, pinnas läheb pehmemaks, saime jõge ületada üle vana pehkind palksilla (videod ja pildid Hanno poolt), pooles rattas mudas kaabitud ja ei haisugi kinni jäämisest. Igavaks kiskus juba.
Mõtlesime et pildimaterjaali peab ju saama ja kuidas me sõidame nii, et isegi muda ei pritsi. No hakkasin siis sihi peal olevatest rööbastest välja keerama, autot ebaloomulikesse asenditesse keerama ja oligi valmis.

Parem esimene ratas õhus, mina uksest välja ei saanud ja tagumisest vasakust rattast enam eriti miskit maapinnal ei olnud:) Koormarihmad välja ja kukkusime siis kangutama - kätte saime mingi poole tunniga. Liiga lihtne tundus olevat:) Enam nii ei lollitanud kah.
Edasi juba paistis mingi kruusatee ning varsti jõudsime Jeekimite aarde lähedusse. LAHE, jälle mingi metsasiht. Saagisime kõik mahalangend puud enda teelt, tõmbasime autoga teekõrvale ja jõudsime 195m kaugusele 0 punktist. (Vahemärkusena lisan, et KURAMUSE HEA kibuvitsatee saab kohe varsti jälle valmis:) ) See Jeekimite 0 jäi meil vallutamata seetõttu, et mingi hetk oli ees miskine mülgas ja tundus, et selle kitsa rehviga me sealt läbi ei roni. Jala käisime ja skoorisime siiski ära.

Baasi oli me järgmine sihtkoht. Kamandasin ülbelt Hanno autost välja ja uskusin kui ta näitas, et tule tule, muda ei ole.. ok ei olnudki.  Ilgelt kuiv oli see kõik jälle, aga 0 punkti ei jõudnud ka seekord autoga. Keegi kurat oli sihi igasugust jämedat oksarisu täis loopinud ja kuna kell oli 20.00 millegagi, siis ei viitsinud tõesti ööseks sinna saagima jääda. Logisime ja ots ringi ning ööbimiskohta

Praegu oleme siin Katku metsaonnis ja võib tõdeda, et tegelikult niimoodi ühe masinaga metsas käies jääb enne julgusest puudu kui läbivus otsa. Üllatavalt normaalselt liikles see linnamaastur.

Ah jaaa, see kibuvitsa tee on endiselt super!

Kuna meil enamus siinsetest aaretest on leitud, siis liigume homme Viljandisse tagasi ja mina siis Tartusse. Hanno lubas veel vaadata mis edasi teeb. Pildimaterjal saab lisatud blogisse juttude vahele natuke hiljem ning mingisuguse fotoalbumi peab samuti tegema, endal pärast tore uurida (mina neid pilte pmst näinud ei olegi).
Hetkel aga võtame vist natuke teravat ja räägime tarka juttu. Öösel magamine peaks kujunema hulga soojemaks kui eile, sest see matkaonn on juba praegu päris mõnusalt soe. Millalgi homme ühtul teen selle looduseskäigu vimmase sissekande siia blogisse, siis on selle asjaga ühel pool:)

Maario


Maario