Seikleja.com

Seekordne sissekanne saab olema viide [Algaja] Lauri logile Geopeituse lehel Seikleja.com aarde ühisotsimisest:

"4 november 2012 leidis Triin, Hanno, Maario, Lauri [algaja]
Algas asi minu jaoks sellega, et norrakate sündmusaardel kuulsin Hannolt mingit mõminat ja täpsustamisel sain teada, et jutt käib sellest aardest. Ma mõtlesin ikka kõva kümnendik sekundit ja siis arvasin, et ega te seal ilma minuta hakkama ei saa. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka tegelikult nii. Maario sai mingi paadi ja pidime pühapäeval kell 9 parve vette laskma. Muidugi tuli reeglipärane viivitus ja asi hakkas umbes kell 11 peale. Eelmisel õhtul küsis Hanno mingil ilmselt meeltesegaduse hetkel kas mul on head pumpa. Ja kui on siis võta kaasa. No muidugi oli, mul ainult head asjad ongi, kuigi enamasti mõistan seda vaid mina ise. Igatahes läks minu pumbaga vaid veerand tundi, et see suurem paat õige kuju võtaks. Hanno väiksem paat läks tiba kiiremini õhku täis. Lasime siis paadi vette ja koos Maarioga panime hirmsa hooga ajama. Umbes kaks korda kiiremini kui veevool. Kui Hanno niisama aerudega sebides meist mööda libises siis süüdistasime teda meie needmises, siis selles, et tal on talveaerud, siis arvasime, et meie turboaerude scoop on muda täis ja lõpuks ei arvanud midagi ning leppisime olukorraga, et meie paat ongi loodusenautijate tööriist. Vahepeal tekkis rõõmustav teadmine, et lisaks muudele asjadele ei pea see paat ka õhku, mis omakorda tähendas, et iga poole tunni tagant tuli sinna paadi sisse õhku juurde pumbata. Meie lihakehad olid lihtsalt väga võimekad õhu paadist minematoimetamisel. Ja siis saigi selgeks, et kui minu pumpa poleks siis jääksime üsna ruttu liikumisvõimetuks. Kaasasolnud pumpnublaka puhul läks õhk kiiremini välja kui pump sinna ajada suutis. Pumpamise jaoks oli vaja kahte inimest, sest hoolikalt valitud detailid ja sõlmed olid omavahel kinnitatud teibiga mida ei toodeta enam kümme aastat. Lisaks oli konstruktsioon nii tugev, et ettevaatamatuid liigutusi ei saanud teha. Pumpamise ajal liikus paat kõigi reeglite kohaselt kaldasse igasugu risu vahele. Peale kolmandat korda see meid enam ei erutanud. Vahepeal tegime kõne Hannole, kes seletas, et tema üleüldse ei aeruta ja liigub vaid nii nagu veevool teda kannab. Kuskil Ulila juures nad siiski ootasid meid. Kuna meie paadi aerud olid umbes lapikuks löödud õllepudelikorgi suurused siis oli mõte Hannoga vahetust teha, sest tema aerud olid võimelised väiksemat mõõtu päikesevarjutuseks. Kahjuks läks ka see plaan kohe hingusele, sest meie aerud ei mahtunud tema paadi aerude hoidmise avadesse. Peale järjekordset pumbaga puhkimist ja ähkimist jätkasime teekonda. Vahepeal läks ka pump natuke katki. Küsimusel, et miks me kohe Ulilast ei võinud alustada ei hakanud üldse aega raiskama. Korduvalt kirusin seda, kes jõesängi tegi. Nimelt olime seal juba üle tunni vehkinud aga distants oli selle ajaga kõva kilomeetri vähenenud. Seega oli jõesängi tegija selline, kes ei teagi misasi on kaine päev. Vahepeal hargnes jõgi kaheks. Sel ajal olime veel Hannol kuuldekauguses ja saime teada otsema haru. Valisime selle, kuigi see oli kitsam aga kuni kurvini oli kõik ilus. Täpselt peale kurvi oli aga mingi sild. Sild on muidugi täiesti loomulik asi aga see oli nii madal, et võttis kukalt sügama. Läksime ikkagi silla alt läbi. Esialgne plaan oli, et kui sild tuleb siis hüppan paadist silla peale ja teisel pool jälle paati. Aga paat liikus silla alla kiiremini kui vaja ja mul ei jäänud muud üle kui parimate filmide kohaselt ruttu selili visata. Filmides lastakse sedasi rongil endast üle sõita. Silla ja paadi vahele jäi siiski natuke ruumi. Täpselt niipalju, et ajaleht mahuks vahele aga seda ainult siis kui ta on täis trükkimata. Edasi "venitas" Hanno koos Triinuga jälle minema nii, et vahujuga taga ja meie hakkasime oma tavalise paadipuhumisega aega viitma. Vahepeal tulid ka mingid fossiilkütusel liikuvate mugude veelpüsivad monstrumid vastu. No tegi ikka kadedaks küll. Mingil ajal ei viitsinud enam aerudega nühkida. Sest silmaga nähtavat vahet ei olnud. Ulpisime niisama. Korraga tulid mingid pruunid luiged meile vastu. Olime hästi tasa ja ei liigutanud. Pesemata sulehunnikud aga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Lõpuks saime aru, et igasugu liikuvaid asju on seal lademes ja nad on lihtsalt harjunud kõiksugu võõrliikidega. Lisaks olid nende vanemad sealsamas ja kokku oli neid lindusid vist 7 tükki, kes seal rahulikult ujumist harjutasid. Varsti hakkas aga segaseks jääma, et kas me üldse liigume õiges suunas. Kõne Hannole andis teada, et nemad on juba kohal ja kohe peaksime meie kah jõudma. Hilisem analüüs andis meievaheliseks distantsiks umbes kilomeetri. Leidsime mingi orientiiri, mis muidugi osutus valeks. Kuna loodus kutsus ja kaladele ei tahtnud liiga teha siis tegime ühe rannapeatuse. Protseduuri pikkus aga pani kukalt sügama, et ma ju ometi olen täna juba põietühjendusega tegelenud ja pole nagu olulist kogust vedelikku kah manustanud. Olukorda parandas teadmine, et Maariol oli kah samasugune segadus. Ajasime jälle paadi punni ja kihutasime lõpuks Hannole ja Triinule järgi. Ja olimegi kohal. Kuna varbaid ja poolt jalga enam külma tõttu hästi ei tundnud siis trampisime niisama seal saarekesel. Sõime kõik kaasasolnud asjad ära ja jätkasime teekonda. Plaanis oli Kärevere sillani jõuda. Ja kuigi teine jõgi oli tiba kiirem siis ei muutunud meie olukord kuigi palju. Mööduvad paadid tekitasid natuke lainetust. Peale pikemat loodusenautimist puhusime jälle paati ja siis hakkas vihma sadama. See tegi ka nähtavaks, et selle paadi õige nimi oleks olnud sõel. Nentisime, et oleks seda enne teadnud siis poleks vist nii agaralt kogu üritusega alustanud. Aga enam polnud midagi teha. Vahtisin mullide armeed paadil ja neid oli ikka igal pool. Mitte ainult materjalide liitekohas kus oleks loogiline olnud. Peale seda kui järjekordse paadi möödumisest oli umbes kümme minutit tegime Hannole kõne, et kus nad on. Olid kuskil kaldal, et sealt pidi kah saama. Sillani vist ära ei pinguta, pimedaks läheb enne. Proovisime paadihäält orientiiriks teha. Hanno ütles, et kaugelt midagi kuuleb. Meenutasime igasugu inetuid asju, sest see tähendas, et vahe on ikka mitu kilomeetrit. Alles hiljem tuli välja, et see paat sõitis kuskile mujale ja seepärast oligi müra vaikne. Igatahes olime lõpuks jälle kõik koos. Ja see majake kuhu auto sai järgi tulla oli üsna lähedal. Niisiis tirisime paadid veest välja ja panime maja poole minekut. Üsna madal vesi oli, kuskil 15 cm. Aga see oli alles algus. Vesi läks sügavamaks. Otsisime kuivemat kohta ja tegime mingeid ringe aga siis oli korraga kopp ees ja panime otse. Lõpuks tuli vesi üle kummikuserva ja siis paterdasin ma juba kannikatpidi mülkas. Hanno paat oli kerge ja tema vedas seda üksinda. Meie paat oli raskem ja tirisime seda koos. Siinkohal peab mainima, et Maario kõrval olen ma selline keskmine päkapikk. Mis omakorda tähendab, et tema samm on pikem. Kuna paati lohistasime mõlemad koos, mina ühel pool ja Maario teisel pool siis lõppes asi sellega, et tema kihutas eest minema ja järgi lohises paat ning siis mina kah. Ma ei jaksanud seal munadeni vees siukse kiirusega kihutada. Tegime mingeid positsioonide vahetusi ja lõpuks saime siiski arvestatava koostööga hakkama. Kogu see asi meenutas mulle Ilja Repini maali "Burlakid Volgal" sest siuke mõttetu tunne oli paati läbi poolemeetrise vee tassida. Kogu see teekond oli umbes 700 meetrit. Sel hetkel tänasin, et kogu oma tehnika maha jätsin. Pilte oleks muidugi küll ja veel saanud aga ilmselt oleks enamus tehnikat ka ära koolend. Lõpuks auto juures olles leidsime, et vau kui äge paadisild siin on. Peale seda olime lihtsalt vait. Nimelt oleks võinud veel jõge mööda umbes 200 meetrit edasi sõita ja siis oleks saanud vabalt selle paadisillani ning siis oleks see paadilohistamise teema kõik olemata jäänud. Valasime kummikud veest tühjaks. Ilus veeloik oli vähemalt. Pakkisime asjad kokku ja saatjaks oli lahke koer, kes ei hakanud irvitama, et miks te küll mööda heinamaad oma paate tassite. Siis läksime sööma. Sandra oli ühe supi kokku keetnud ja tol hetkel polnud maailmas mitte midagi paremat olemas. Vahepeal oli ka olukord kus varbad olid ainult visuaalsel teel tuvastatavad. Tänaseks on kõik siiski korras. Ja nüüd tänan Sandrat kes kogu seda kaakide kampa autoga tassis. Veel on mul hea meel kinnaste leiutaja üle. Kõigil olid käed soojas. Minul niiväga ei olnud, ma nimelt taipasin kaasa võtta ainult väga õhukesed kummikindad. Väga meeldejääv asi oli. Ja nimi oli meie puhul kah kümnesse."

Siia on raske miskit veel enam värvikat lisada:)