Seikleja.com

Seekordne sissekanne saab olema viide [Algaja] Lauri logile Geopeituse lehel Seikleja.com aarde ühisotsimisest:

"4 november 2012 leidis Triin, Hanno, Maario, Lauri [algaja]
Algas asi minu jaoks sellega, et norrakate sündmusaardel kuulsin Hannolt mingit mõminat ja täpsustamisel sain teada, et jutt käib sellest aardest. Ma mõtlesin ikka kõva kümnendik sekundit ja siis arvasin, et ega te seal ilma minuta hakkama ei saa. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka tegelikult nii. Maario sai mingi paadi ja pidime pühapäeval kell 9 parve vette laskma. Muidugi tuli reeglipärane viivitus ja asi hakkas umbes kell 11 peale. Eelmisel õhtul küsis Hanno mingil ilmselt meeltesegaduse hetkel kas mul on head pumpa. Ja kui on siis võta kaasa. No muidugi oli, mul ainult head asjad ongi, kuigi enamasti mõistan seda vaid mina ise. Igatahes läks minu pumbaga vaid veerand tundi, et see suurem paat õige kuju võtaks. Hanno väiksem paat läks tiba kiiremini õhku täis. Lasime siis paadi vette ja koos Maarioga panime hirmsa hooga ajama. Umbes kaks korda kiiremini kui veevool. Kui Hanno niisama aerudega sebides meist mööda libises siis süüdistasime teda meie needmises, siis selles, et tal on talveaerud, siis arvasime, et meie turboaerude scoop on muda täis ja lõpuks ei arvanud midagi ning leppisime olukorraga, et meie paat ongi loodusenautijate tööriist. Vahepeal tekkis rõõmustav teadmine, et lisaks muudele asjadele ei pea see paat ka õhku, mis omakorda tähendas, et iga poole tunni tagant tuli sinna paadi sisse õhku juurde pumbata. Meie lihakehad olid lihtsalt väga võimekad õhu paadist minematoimetamisel. Ja siis saigi selgeks, et kui minu pumpa poleks siis jääksime üsna ruttu liikumisvõimetuks. Kaasasolnud pumpnublaka puhul läks õhk kiiremini välja kui pump sinna ajada suutis. Pumpamise jaoks oli vaja kahte inimest, sest hoolikalt valitud detailid ja sõlmed olid omavahel kinnitatud teibiga mida ei toodeta enam kümme aastat. Lisaks oli konstruktsioon nii tugev, et ettevaatamatuid liigutusi ei saanud teha. Pumpamise ajal liikus paat kõigi reeglite kohaselt kaldasse igasugu risu vahele. Peale kolmandat korda see meid enam ei erutanud. Vahepeal tegime kõne Hannole, kes seletas, et tema üleüldse ei aeruta ja liigub vaid nii nagu veevool teda kannab. Kuskil Ulila juures nad siiski ootasid meid. Kuna meie paadi aerud olid umbes lapikuks löödud õllepudelikorgi suurused siis oli mõte Hannoga vahetust teha, sest tema aerud olid võimelised väiksemat mõõtu päikesevarjutuseks. Kahjuks läks ka see plaan kohe hingusele, sest meie aerud ei mahtunud tema paadi aerude hoidmise avadesse. Peale järjekordset pumbaga puhkimist ja ähkimist jätkasime teekonda. Vahepeal läks ka pump natuke katki. Küsimusel, et miks me kohe Ulilast ei võinud alustada ei hakanud üldse aega raiskama. Korduvalt kirusin seda, kes jõesängi tegi. Nimelt olime seal juba üle tunni vehkinud aga distants oli selle ajaga kõva kilomeetri vähenenud. Seega oli jõesängi tegija selline, kes ei teagi misasi on kaine päev. Vahepeal hargnes jõgi kaheks. Sel ajal olime veel Hannol kuuldekauguses ja saime teada otsema haru. Valisime selle, kuigi see oli kitsam aga kuni kurvini oli kõik ilus. Täpselt peale kurvi oli aga mingi sild. Sild on muidugi täiesti loomulik asi aga see oli nii madal, et võttis kukalt sügama. Läksime ikkagi silla alt läbi. Esialgne plaan oli, et kui sild tuleb siis hüppan paadist silla peale ja teisel pool jälle paati. Aga paat liikus silla alla kiiremini kui vaja ja mul ei jäänud muud üle kui parimate filmide kohaselt ruttu selili visata. Filmides lastakse sedasi rongil endast üle sõita. Silla ja paadi vahele jäi siiski natuke ruumi. Täpselt niipalju, et ajaleht mahuks vahele aga seda ainult siis kui ta on täis trükkimata. Edasi "venitas" Hanno koos Triinuga jälle minema nii, et vahujuga taga ja meie hakkasime oma tavalise paadipuhumisega aega viitma. Vahepeal tulid ka mingid fossiilkütusel liikuvate mugude veelpüsivad monstrumid vastu. No tegi ikka kadedaks küll. Mingil ajal ei viitsinud enam aerudega nühkida. Sest silmaga nähtavat vahet ei olnud. Ulpisime niisama. Korraga tulid mingid pruunid luiged meile vastu. Olime hästi tasa ja ei liigutanud. Pesemata sulehunnikud aga ei pööranud meile mingit tähelepanu. Lõpuks saime aru, et igasugu liikuvaid asju on seal lademes ja nad on lihtsalt harjunud kõiksugu võõrliikidega. Lisaks olid nende vanemad sealsamas ja kokku oli neid lindusid vist 7 tükki, kes seal rahulikult ujumist harjutasid. Varsti hakkas aga segaseks jääma, et kas me üldse liigume õiges suunas. Kõne Hannole andis teada, et nemad on juba kohal ja kohe peaksime meie kah jõudma. Hilisem analüüs andis meievaheliseks distantsiks umbes kilomeetri. Leidsime mingi orientiiri, mis muidugi osutus valeks. Kuna loodus kutsus ja kaladele ei tahtnud liiga teha siis tegime ühe rannapeatuse. Protseduuri pikkus aga pani kukalt sügama, et ma ju ometi olen täna juba põietühjendusega tegelenud ja pole nagu olulist kogust vedelikku kah manustanud. Olukorda parandas teadmine, et Maariol oli kah samasugune segadus. Ajasime jälle paadi punni ja kihutasime lõpuks Hannole ja Triinule järgi. Ja olimegi kohal. Kuna varbaid ja poolt jalga enam külma tõttu hästi ei tundnud siis trampisime niisama seal saarekesel. Sõime kõik kaasasolnud asjad ära ja jätkasime teekonda. Plaanis oli Kärevere sillani jõuda. Ja kuigi teine jõgi oli tiba kiirem siis ei muutunud meie olukord kuigi palju. Mööduvad paadid tekitasid natuke lainetust. Peale pikemat loodusenautimist puhusime jälle paati ja siis hakkas vihma sadama. See tegi ka nähtavaks, et selle paadi õige nimi oleks olnud sõel. Nentisime, et oleks seda enne teadnud siis poleks vist nii agaralt kogu üritusega alustanud. Aga enam polnud midagi teha. Vahtisin mullide armeed paadil ja neid oli ikka igal pool. Mitte ainult materjalide liitekohas kus oleks loogiline olnud. Peale seda kui järjekordse paadi möödumisest oli umbes kümme minutit tegime Hannole kõne, et kus nad on. Olid kuskil kaldal, et sealt pidi kah saama. Sillani vist ära ei pinguta, pimedaks läheb enne. Proovisime paadihäält orientiiriks teha. Hanno ütles, et kaugelt midagi kuuleb. Meenutasime igasugu inetuid asju, sest see tähendas, et vahe on ikka mitu kilomeetrit. Alles hiljem tuli välja, et see paat sõitis kuskile mujale ja seepärast oligi müra vaikne. Igatahes olime lõpuks jälle kõik koos. Ja see majake kuhu auto sai järgi tulla oli üsna lähedal. Niisiis tirisime paadid veest välja ja panime maja poole minekut. Üsna madal vesi oli, kuskil 15 cm. Aga see oli alles algus. Vesi läks sügavamaks. Otsisime kuivemat kohta ja tegime mingeid ringe aga siis oli korraga kopp ees ja panime otse. Lõpuks tuli vesi üle kummikuserva ja siis paterdasin ma juba kannikatpidi mülkas. Hanno paat oli kerge ja tema vedas seda üksinda. Meie paat oli raskem ja tirisime seda koos. Siinkohal peab mainima, et Maario kõrval olen ma selline keskmine päkapikk. Mis omakorda tähendab, et tema samm on pikem. Kuna paati lohistasime mõlemad koos, mina ühel pool ja Maario teisel pool siis lõppes asi sellega, et tema kihutas eest minema ja järgi lohises paat ning siis mina kah. Ma ei jaksanud seal munadeni vees siukse kiirusega kihutada. Tegime mingeid positsioonide vahetusi ja lõpuks saime siiski arvestatava koostööga hakkama. Kogu see asi meenutas mulle Ilja Repini maali "Burlakid Volgal" sest siuke mõttetu tunne oli paati läbi poolemeetrise vee tassida. Kogu see teekond oli umbes 700 meetrit. Sel hetkel tänasin, et kogu oma tehnika maha jätsin. Pilte oleks muidugi küll ja veel saanud aga ilmselt oleks enamus tehnikat ka ära koolend. Lõpuks auto juures olles leidsime, et vau kui äge paadisild siin on. Peale seda olime lihtsalt vait. Nimelt oleks võinud veel jõge mööda umbes 200 meetrit edasi sõita ja siis oleks saanud vabalt selle paadisillani ning siis oleks see paadilohistamise teema kõik olemata jäänud. Valasime kummikud veest tühjaks. Ilus veeloik oli vähemalt. Pakkisime asjad kokku ja saatjaks oli lahke koer, kes ei hakanud irvitama, et miks te küll mööda heinamaad oma paate tassite. Siis läksime sööma. Sandra oli ühe supi kokku keetnud ja tol hetkel polnud maailmas mitte midagi paremat olemas. Vahepeal oli ka olukord kus varbad olid ainult visuaalsel teel tuvastatavad. Tänaseks on kõik siiski korras. Ja nüüd tänan Sandrat kes kogu seda kaakide kampa autoga tassis. Veel on mul hea meel kinnaste leiutaja üle. Kõigil olid käed soojas. Minul niiväga ei olnud, ma nimelt taipasin kaasa võtta ainult väga õhukesed kummikindad. Väga meeldejääv asi oli. Ja nimi oli meie puhul kah kümnesse."

Siia on raske miskit veel enam värvikat lisada:)

15. Tartu Rattamaraton

Tavaliselt saab siia kirjutatud igasuguseid matkalugusid ning vähemalt enda arvates huvitavatest metsaskäikudest... Seekord siis natukene sportlikumal lainel:)
Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada sellest, et ma pole peale Tallinnast Tartusse elama kolimist rattaga suurt sõitnud. Tegelikult üldse end sportlikus mõttes liigutanud... Rääkimata mitmeid kordi nädalas sadulas istumisest.
Suvel tekkis idee üle pika aja ratas kokku klopsida ning end väheke liigutada. Jalgpalliplatsil sai tõdetud, et võhma on jõle vähe võitu, seega sobis ratas ka trenniks väga hästi.
Kõigepealt Läti rattamatk, mis oli nagu sissejuhatuseks suhteliselt idiootsele mõttele (pidades silmas mu vormi ning läbitud rattakilomeetreid viimastel aastatel) võtta osa ka Tartu Rattamaratonist. Hanno keeldus viisakalt, mis praegu mõeldes võttis hetkeks ka minu lõpliku otsustamise natuke kõhedaks, sest temal sellel aastal neid rattakilomeetreid ikka väga palju kogutud. Minu ümmarguse 0 kõrval. Ja ta ikkagi erinevatel põhjustel ei soovinud tulla:)
Nühkisin siis rattaseljas nii maanteel kui metsas, käisin jooksmas ja olin muidu igati tubli ning järsku oli kalendris ruuduke jõudnud sinna maani, kus oli jäänud nädal maratonini. Loomulikult oli mul nohu, palavik ning köha. Ilgelt kehva enesetunne, et minna end 89km vägistama. "Aga no ära ma kah ei jäta seda sõitmist," mõtlesin endamisi ning koperdasin reedel oma stardinumbrile võistluskeskusesse järele - 2517. Enam taganemisteed ei olnud. Laupäev oli samas rütmis, mis kogu eelnev nädal tatine nohune ning nõrk olek. Õhtul peale tööd käisin tegin rattaga pisikese tiiru, et lõpuks ära otsustada kui palju riideid omale selga korjata. Kiiver häiris samamoodi..ei old kohe üldse minu pea järgi. No küll võib viriseda!!!

Pühapäev, maratoni hommik! Nina kinni, aga muidu olek hea:) Ladusime rattad Erkki autole ning Otepää poole teele. Erilist närvi ei olnud ega jõudnudki tulla. Stardipauk käis, siis püüdsin end kiirelt käima tõmmata ja kaotasin kohe ilge hunnik kohtasid.. Ummikuid oli palju ja püüdsin kuskilt teepervelt läbi pugeda. Mingi aeg suutsin niimoodi rassida, aga kuskil 20km peal tõmbas sääremarja krampi. Hilisemad täitsa mädal rajal jalutamised ei mõjund samuti sääremarjadele hästi, aga ära kannatasin! Edasi oli teghelikult lihtne, üritaisn otsida rattureid, kes gruppidest eespool olevaid rattureid püüdma läksid ja hammastega tagarattast kinni hoida neil. Tegelikult kartsin hullemat, aga hullud olid ainult need kohad kus sõita ei kannatanud muda tõttu.. Krampe suutsin kannatada ja võimalusel laskumistel venitasin..
Viimased 20km kus iga km tagant näitas lõpuni jäänud maad. olid just moraalselt keerulised, aga ära tulin ja tulemusega jäin kah rahule (Eesmärk oli oma stardinumbrist 2517 lõpetada kõrgemal. Finishis 1664...mis on veel mitteametlikud tulemused, kus ma alla 21 aastaste meeste klassis lausa:) ) :)
Vägev rahvapidu oli, tekitas sõltuvust!

Läti matka avaldamata...

 Hullud puuotsas ronivad oravad on tagasi!:D

Nagu sai lubatud, siis mõned pildid, mis ei mahtunud Läti matka päevakokkuvõtetesse. Alaealised ja hästi suure moraalitundega inimesed ärge vaadake, alasti kehad!!

Näkineid, kes lehvitas:D

 Jeah!!

 Kõrts

aare

 ratas, jõgi, sild, vaade

 bobirada

 Väsinud tantsija:D

 Susla lahkub jaamast.. sel hetkel oli Hanno kott juba kadunud:)

Selle teema võib nüüd lukku panna:)

Läti matka kokkuvõte (3. päev)

12.augusti hommik oli vastik. Arvasime, et hästi äge oleks kui paneme telgi alla jõekaldale. Loll arvamus oli:) Üleval lõkkekoha juures oli hoopis soojem. All aga külm ja rõske (öösel sadas veel vihma kah). Järgmisel korral targem.

Tänu kehvale unele oli hommikul enda püsti ajamine raskem kui eelneval ööl, kus sai päeva jooksul hoopis rohkem füüsilist koormust ning ajaliselt vähem uneaega. Saime end enam vähem liikuma ning edasi tavalised toimetused nagu söögi tegemine, telgi kokku panek jne.
Vahepeal segasid meid lätlased, kes oma koertega seal jooksmas käivad. No tegelikul tmitte just niiväga lätlased aga just koerad, kes vabalt ringi uhasid ning väga uudishimulikult kõike nuuskima kukkusid. Üks Spanjel tahtis vist me telki lausa elama jääda.
Kuna matkame kahekesi, mitte üksi, siis tekib meil ka mõnikord vaidlus selle üle, millist teed peaks kasutama, mis edasi jne. Kuna meie laagriplatsilt tagasi linna viis kaks erinevat matkaraja otsa ning minule tundus eelmisel päeval laskutud tee pikk ja järsk (nagu ma juba mingis eelnevas postituses mainisin, siis Lätis on minu arvates iga km kohta 90% tõusu ning 10% langust ning see langus polegi nagu päris langus...), siis pakkusin välja lühema raja, mis samas sisaldas lõpus mingit treppi kust oleks pidanud rattaid käekõrval vedama. Hannot see idee ei vaimustanud, sest tema Rongivagun oleks kuskilt trepilt tõenäoliselt lihtsalt alla tagasi põrutanud. Tegi mulle mingit moodi selgeks et tuldud tee on ikka parem kui uus ja tundmatu ning asusime tagasiteele. Eelneval päeval juba selgeks saanud tee ei olnudki nii hull, seega hea et ma jonni ei ajanud:)
Pidin ikka vahepeal Hanno prillide üle nalja tegema, aga endale sellist vastikut tunnet küll ei soovinud (Hiljem Eestis diagnoosis arst sarvkesta vigastuse, seega kaks päeva kuskil matkal punnitada niimoodi on päris tubli.)
Poolel teel tagasi Siguldasse väike riidekihtide vähendamine, päike hakkas mõnusalt paistma.

Sõit tagasi oli lihtne. Lühike kah muidugi, kuid oleks eelistanud vist mingit pikemat sõitu. Olime nimelt kaks ja pool tundi enne Valga rongi linnas tagasi. Me ei suutnud omale muud tegevust leida kui istuda raudteejaamas pingile ning Hanno silma ravida. Joogiks oli astelpaju maitseline oranz jook ja tundus, et see mõjus väga hästi. Noh vähemalt tuju oli üleval.

Vaatasime inimesi, remonditavat jaamahoonet ning ronge, mis tulid ja läksid kuid ükski neist polnud veel see, kuhu peale pidime meie istuma.

Kannatasime oma rongi ära ja võisime hakata Siguldast Valga poole logistama. Hästi range kontrolöör oli. Majandas seal meie ratastega ning kui järgmisest peatusest veel rattureid peale tuli, siis oli päris paanika lahti. Vaatas vihase pilguga ja urises. Viska konti!!!
Eluga kontrolöri käest pääsenuna võisime rõõmsalt Valga-Tartu rongile istuda. No oli ikka hea küll jälle eesti keeles "esimese vaguni peatumiskoht" lugeda:)
Tartus sain rongilt maha ning sõtkusin kodu poole veel 8km. Hannol jäi veel mitu tundi rongisõitu ja siis umbes 9km rattaga koju. Ma loodan, et ta koju jõudes ka selle rohelist värvi vedelikuga joogi kotist välja sai võtta. Oranzile ajasime igatahes Valga rongis päkad silma (mitte sõna sõnalt võtta palun, sest silmad ja igasugused nendesse erinevate esemete ajamine ning torkimine on peale seda reisi õrn teema.).
Mina jäin matkaga rahule. Läti on tore, rattad pidasid end ilusti üleval ja matkakaaslane samamoodi:)
Järgmisel korral siis mõne muu hullu ideega metsa...

Ah jaa, keda huvitab, siis kõikide päevade trackid olemas SIIN Hanno Endomondo kontol õigete kuupäevade all. 

Läti matka kokkuvõte (2. päev)

11.augusti hommikul ärgates oli enesetunne päris hea. Jalad valusad ei olnud ning erilist väsimust kah ei tundnud. Järelikult oli uni hea ja võis hakata eelseisvaks päevaks plaane tegema.

Ilm oli muidugi ilmaennustusele risti vastu. Kui hommikul jõeäärde minnes oli asi veel selline natuke sombune...

...siis pärast oma kottide kokku korjamist saime korraliku hoovihma omale kaela. Eriti kaua seal puuall kükitada ei viitsinud ning asusime liikuma.
Rattale hüpates oli selge, et minu viimase aja rattasõidu kilometraaz on ikka tõesti väike olnud. Sadulale eriti istuda ei tahtnud. Püüdsin siis kuidagi Hanno tuules sõites viilida ja tirri lasta ning püsti seista. Varsti loobusin ning harjusin vist:)
Ega Hannogi olek parem ei olnud. Oli oma silmale päris tõsiselt metsas viga teinud ning iga mõne km tagant tegime peatuse, et ta saaks end natuke koguda.
Kuna söögi- ja joogivarud olid otsakorral, siis otsustasime esimesse külapoodi sisse minna ning enda varusid natuke täiendada. Tegelikuses ostsime ainult vett, ühe saia ja vahvlit. Rohkemat polnud võtta. Mingi imelik pood oli see.. Üle kahe kliendi korraga sisse ei mahtunud, aga juu ta igapäevaseks saia ja leiva ostmiseks ajab asja ära.

Liikusime suhteliselt vaevaliselt, aga kindlalt Sigulda poole. Rattureid jäi seal kandis palju silma, juu olid siis sobivad ilmad matkaks. Enamuses sõitsid nemad kõik muidugi mäest alla, mitte ülesse nagu meie. Üldse jäi mulle tunne, et Lätis on iga km kohta umbes 90% tõusu ja siis 10% laskumist. Või siis olid need langused nii lauged, et otsest puhkehetke ei tekkinudki.
Igatahes jõudsime varsti kruusalt asfaldile ning saime Sigulda sildi juures pilti teha.

Esimene eesmärk oli meil leida pood, kust osta Hannole mingid prillid, et tuul ja päike vigastatud silmale liiga ei teeks. Esiteks saime selgeks et suur silt Autoosta ei tähenda supermarketit. Teiseks veendusime, et üldse mingite prillide ostmine on keeruline kui nende eest eriti maksta kah ei taha ning kui nad veel kuradi rõvedad välja kah näevad.
Aga mis seal ikka, käisime poes, ostsime prillid (neid kandes nägi Hanno välja hämmastavalt sarnane ühe tuntud väliseestlasega) ning peale kohalikus pizzarestos aru pidamist asusime aardeid otsima.

Esimese hooga kohe mäest alla Gauja jõe poole.
Mõnus laskumine oli! Mingi aeg sain kihutada, siis ootasin igaks juhuks Läti rongivagunit järgi. Ma oleks muidu lihtsalt õigest mahapöörde kohast tuima näoga mööda kihutanud ning siis jälle mäest ülesse end pidanud hakkama väänama.
Tutvusime kohaliku sillaaluse 5.0 aardega "Sigulda bridge over Gauja"

...ning liikusime Sigulda bobiraja poole. Teele jäi Tarzani seikluspark, kuhu tekkis tahtmine kindlasti kunagi tagasi minna. LINK
Bobiraja juures leidsime seal aarde, tegime mõned pildid ning Hanno rääkis valvuritädi oma sharmantsete prillidega pehmeks, et võime läbi bobiraja territooriumi otse ülesse linna tagasi minna. Ainsaks nõudeks oli see, et me peame rattaid käekõrval lükkama ning sõita ei tohi.

 No mis seal ikka, nügisime siis velod mäkke ja kuna kell oli juba palju siis sättisime end vaikselt ööbimispaiga poole.

Kõigepealt oli plaan omale õhtuks natuke süüa muretseda (varasemalt ostetud saiast ja vahvlist kippus väheks jääma).Panime poe ees rattad lukku ning siis avastas Hanno, et hea kerge tunde põhjustas tema seljakott. Seda nimelt ei olnud. Oh rõõmu! Paanika! Sirvisime kiirelt fotokast pilte ja tuvastasime, et bobiraja keskel tehtud pildil kotti enam polnud. Selle peale hakkas müristama ning äikesevihma sadama, mina kihutasin uuesti mäest alla bobiraja alguse poole.. mingi hetk tõmbas natuke jahedaks kui adrenaliin kaduma hakkas ja mõistsin, et täie hooga veest läbi ligunenud asfaldil autodest paremalt ja vasakult möödudes külge maha pannes võin ma päris katki minna.. Õnneks olin mõistuse koju saabudes juba ise kah pärale jõudnud. Ainult kotti ei näinud kusagil. Selgus, et Hanno oli oma kõrgmoodi kuuluvate prillidega ka bobiraja ülemises osas asuvas väravas mehetegusid teinud ning alumine tädi oli koti juba ära jõudnud korjata:)
Seekord läks hästi! Vedasime end kuidagi jälle mäest ülesse, käisime poes ning liikusime siis Devils Cave aarde juures asuvasse ööbimiskohta.

Telk püsti, lõke üleval ning vihmasadu lõppenud. Super koht! Ah jaa, mitte veel..... Ma jätsin mainimata selle, et kuna me täpselt ei teadnud kummal kaldal lõkkekoht asub, siis oli meil vaja kõigepealt üle silla minna, sealt mäest ülesse rassida ning siis tõdeda, et peame tagasi teisele kaldale minema. Minul polnudki väga raske, aga Läti rongivagun ühes käes ning 0,5 silmanägemist võisid oleku päris ebamugavaks teha.
Sain mäest alla tulles natuke kiiremini kah sõita ja proovisin isegi mingi video teha mäe viimasest neljandikust laskumisel, aga ühe käega sõites ning teise käega filmides ning näppu kaamera ees hoides ei ole peale krigina ja kolina miskit muud eriti aru saada.

Tagasi üle silla ja väike koperdus:)

Nii, nüüd võib öelda: Telk püsti, lõke üleval ning vihmasadu lõppenud. Super koht!

Sõime, muljetasime päeval juhtunust ning viskasin pikali ära. Ilm muutus kehvemaks, vihma sadas ning öö tõotas tulla jahedam kui eelmine. Oli vastik ja rõske. Eriti hästi ei maganud ning millegipärast oli kuidagi jahe ka magamiskotis. Hanno ravis veel oma silma valge läbipaistva joogiga, mis oli odavam kui Laua Viin, kuid kobis kah varsti telki puhkama...

Läti matka kokkuvõte (1. päev)

Lühike kokkuvõte meie Läti matkast, mis sisaldas rattamatka, rongisõitu ning jalgsi läbitud Amata Traili. Toimumisaeg 10.-12.08.2012. Üritan päevad postitusteks jagada, muidu muutub mu niigi igav tekst veelgi tüütumaks:) Mingeid ilupilte, kauneid loodusvaateid ning vaatamisväärsusi siit postitusest ei leia, kes tahab neid näha, siis Google otsingumootor peaks neid kuhjaga pakuma.

10. augustil istusime Hannoga rongile (Hanno Tallinnast ning mina ühinesin Tartust) ja sõitsime läbi Valga Cesisesse. Lähenesime asjale kumbki omamoodi. Hanno idee oli kõik pakid saada rattale ning sellega enda olemist rattal kergemaks teha (samas muutes sellega laskumised metsateedel keerulisemaks). Mina püüdisn kõik asjad koondada ühte suurde seljakotti ning sellega hoida ratta kaal võimalikult madal (Õlgade valutamine ning raskus tagumikule oli garanteeritud) samas sain erinevaid ägedaid metsaradu täiega nautida. Plusse ja miinuseid oli me mõlema valikus ning teise oma paremaks ei tunnistanud.

Rongisõit oli nagu ikka, logistad aga järjest kaugemale ning vaatad elektriposte.
Põhja-Lätis asuvad väikesed külapeatused on lihtsalt üldjuhul üks pooleldi pikali vajunud jaamahoone ja paar nõuka aegset kuivkäimlat. Linnas tundub asi parem olevat.
Igatahes kontrolör kirjutas meile piletid välja ning õõtsusime Cesise poole.

Raudteejaamas sättisime oma pakke ning rattaid natukene ning pildistasime kohalike vaatamisväärsusi.. nagu näiteks see söögikoht, kuhu seekord ei hakanud sisse minema, aga sildid olid paljulubavad. Oleks otsinud, siis oleks kindlasti leidnud mingeid põnevaid kohti, kus oleks saanud tekitada mõnusa olemise nii, et peldikupaberi rull on koguaeg rattasärgi tagataskus ning võsapeatused peale iga suuremat mäekest. Mõni teine kord ehk...

Asusime teele Amata Traili poole. Tegelikult oli meil kõigepealt raskusi linnast väljumisega, sest lätlased olid otsustanud kõik linnast väljuvad ning meile sobivad teed ülesse kaevata. Kuidagi mööda pisikesi kõrvaltänavaid ning mudahunnikuid õnnestus meil siiski kiiremad käigud sisse lülitada ning logistasime mööda treppis kruusateed sihtkoha poole.

Väikesed puhkepausid kulusid ära, sest minu kilometraaz selle rattaga oli täpselt 13.55km, mis sai sõidetud kaks päeva enne rattamatka ning Hanno ratas oli umbes keskmise Läti rongivaguniga samas kaalus.

Üldiselt oli lihtne ning jõudsime päris kiiresti ööbimiskohta ja matkaraja alguspunkti. Ma ei tea kas Lätis on midagi meie RMK taolist, aga lõunanaabritel oleks võibolla põhjust meie juurde kursustele tulla..eriti ükski pink koos ei püsinud ja kuivkäimlat, juhul kui oled vaksali baarist miskit kõhtu lahtistavat ostnud, samuti läheduses polnud. Tänu sellele oli teelt kõrvale kaldudes võimalik jälgida millised kõhuhaigused lätlasi vaevavad...

Vahetasime rattariided jalgsimatka omade vastu, peitsime rattad metsa ning tegime väikese lõunasöögi. Tuju oli hea ja ilm oli mõnus.

Amata Traili pikkus on 12km erineva maastikuga mõnusat matka. Geocaching.com link SIIN. Kokku aardel ning selle läheduses võimalik kokku korjata natuke üle kolmekümne aarde (lugedes sisse ka seeriasse mitte kuuluvaid). Rada oli selle 12 km jooksul väga erinevas seisukorras. Mõne kohapeal lai nagu maantee ning mõni koht võssa kasvanud ning tuli nuputada kust edasi minna. Maastiku kohapealt nagu meie Taevaskoja suurem vend.
Rajal kohtasime erinevaid loomariigi esindajaid. Kohe alguses näkineidu, kes jões alasti poseeris (huvilistele pildid pärastpoole:)), kopraid ning mingit kulli, kelle täpse nime määramisega jään hätta. Igatahes on võimalik looduses normaalse inimese kombel liikudes märgata hoopis rohkem kui lällates, seega valisime esimese variandi.

Venitasime rajal igale poole ronides piisavalt kaua aega, et raja viimane kolmandik möödus juba pimedas. Loomulikult oli sellel raja osal võimalik valida erinevaid teid. Osad läksid sinna kus pidid, osad lõppesid umbes 500 meetri pärast lihtsalt ära. Kui kellelgi plaan sinna rajale väikest jalgsimatka minna läbima, siis soovitan valida kas valge aeg või head pealambid. Sellega säästate end lisa jalavaevast.
Järgnevas videos teeb Hanno lollusi, sest jooksis mingi oksa otsa oma silmaga ning tuimestas siis seda kaasas olnud puhta valge vedelikuga... vabandust:)

Muideks kõik seal rajal olnud aarded olid täpselt sellised.. .iga kolmesaja meetri tagant tuli selline tops kuskilt leida. (Aitäh, Carolina, sain tervitused kätte!)
Lõpupoole muutus rada jälle selgemaks ning päris reipatena jõudsime punkti kust hakata tagasi laagriplatsile kõndima. Mööda teed 6.4km. Järgmise korrani Amata!

Need 6.4 km olid kuidagi rasked. Arvatavasti mängis oma osa siin see, et kõht tegi juba häält ning joogivesi oli samuti otsa saanud. Mina nägin igatahes umbes 2km enne laagriplatsi kujutlustes võileiba konserviga, pitsi viina ning rattal olevat joogipudelit mineraalvega ja jalad liikusid jälle reipamalt. Hanno ei näinud eriti midagi, sest tema jooksis ju selle oksa omale silma...
Tuletasime vahepeal meelde ka Paavot, kes vist umbes samal ajal tegelemas sellise asjaga nagu IdiotoTopografico, ehk siis Tahkurannast Pärnumaalt Valmasse Viljandimaal Võrtsjärve ääres..ei kadestand sel hetkel eriti.

Kohale jõudes sai loomulikult seda imelist õhtusööki omale lubatud (kell oli umbes 2 öösel) ning kohe ka magama kobitud.
Äratus oli umbes kl 10 kui keegi hüüdis ilusas eesti keeles: "Tere hommikust Läti!". Tuli välja et laagriplatsil oli ka teisi eestlasi. Tore algus päevale:)

Üks mees teeb matkasid enne Lätti minekut...

Samal ajal kui mina kööki remondin ja rattasõidust ainult halba und näen, siis Hanno käib pisikesi paaripäevaseid sõite tegemas ja loodust nautimas. Tegelikult kadestan..
Üleval mingi päeva track.

Läti ja jalgrattad...

Pole kaua aega ühegi rumalusega hakkama saanud, seega on seoses Hanno järjest süveneva haigusega, kus tema keha tagupool ning rattasadul hakkavad üheks kasvama plaanis kahel rattal (ning ka rongi kaasabil) hulluks minna:)

Sihtkoht Läti ja eesmärgiks igasugused huvitavad kohad ning jalgsi läbida selline asi nagu Amata trail.

Selgituseks, et tegemist on umbes 30 geopeituse aardega mis mõnusasti järjest "skoorimist" võimaldavad (koos igasuguste huvitavate takistustega...).

Inglise keelne kirjeldus GC lehel:
The Location:
The Amata trail passes along the right bank of the Amata river from the bridge on the Vidzeme highway (A2) in Melturi, by Kārļi and Zvartes Rock to the tourist stop of Amata near the Veclaucu bridge on the road from Karli to Ligatne. From the trail can be seen the Amata river, which flows through the old valley with steep sandstone and dolomite cliffs up to 45 metres in height; it is one of the deepest and oldest valleys of Vidzeme. Amata is one of the fastest flowing, cleanest influents of the Gauja river and it is full of rapids, the word “amada” in libiesu language means rapid. The trail is a wonderful place for walking and immersing yourself in the nature. The total length of the trail is 12 km, approximately 8 hour walk from Veclaucu bridge to Melturu bridge.
IMPORTANT:
Some sections of the trail might be dangerous, especially after it had rained (vahemärkus: JESSSS!!!!) – please be very careful and watch your step!
The trail is not meant for bicycle rides! (ehk siis rattaga me sinna ei saa)

Ehk on see sissejuhatus mingile suuremale lollusele? Eks näis:) Praegu sätime peas plaane ja Hanno kogub rattaga kilomeetreid.. Samal ajal mina elan talle kaasa ja loodan et suudan profisportlaste tempos sõita.

Kokkuvõttev heietus

26.nov hommikul kl 9 saime Vägeval kokku ning hakkasime plaanima, kuidas edasi.
Kõigepealt võrdlesime seljakottide kaale - ok kiirelt kirves ja veel mõned asjad minule ning kaalud ühtlustusid. Põhimõtteliselt oleksime saanud paljud asjad maha jätta ning sellega oma seljakottide kaalu kõvasti vähendada, aga oleme endiselt arvamusel, et mugavus on samuti tähtis ning meie pole nii kõvad mehed, et teha otsus, kas võtta kaasa pudel rummi või jätta maha pealamp (kahepeale suutsime muidugi välja nuputada, et pealambiga pimedas metsas on igav...)
Asusime teele ning esimesed kilomeetrid olid päris reipad. Meil oli ju aega maa ja ilm tegime mingite hobustega pilte, väikese söögipeatuse, päike paistis ja see raba...

Ilusad vaated..

Mingid väga sõbralikud hobused kes tulid uudistama, kuhu need hullud lähevad...

Matkal olles kohtab erinevaid tegelasi... osadest saavad sinu sõbrad ning osadest mitte..

Jõudsime ööbimiskohta natuke väsinuna, aga kõik oli ok. Väike nuudli ja kohviring, kotid vihmavarju ning aarde poole minema. Esialgsete arvutuste järgi 10km sinna ja 10km tagasi.
Esimene km käidud ja järsku hakkas eikuskilt tulema rahet ja mingi hull tuul puhuma..krrr! No selge, kannatasime siis mingi teeviida varjus natuke aega ning liikusime edasi.
Päris äge oli see mets/raba..vähemalt niikaua kuni miskit näha veel oli. Maastik oli mitmekesine: Kraavid, raiesmikud, märjad soisemad alad jne. Vahepeal väike glükoositablett, purde ehitus, graatsiliselt liueldes üle jõe ja jälle edasi..

Mingi hetk peale järjekordse kraavi ületamist ütles Hanno nagu mokaotsast, et ei tea, kas plaanitud kohast üle kanali saame ja kui ei, siis tuleb veel 5km üks ots pikem. No kõndisime siis mööda mingeid loomaradu edasi ning jõudsime kanalini. Meie sealt üle ei saanud! Oli juba pime, arvutuste kohaselt kuskil 8km erineva raskusega maastiku läbitud ning me pidime veel tagasi kah minema.
Me oleme võibolla nõrgad, aga järsku ei tundunud Geopeitus ja see aare üldse enam nii tähtis ning see matk "kukun kohe sisse" kraavid ja muu selline hoopis huvitavam.
Ehk siis.. otsustasime, et tuleme mõni teine kord tagasi ja läheneme aardele sealt, kust ka teised ning skoorime lõdva randmega:)
Üks ütlemata mõistlik otsus.. ehk siis asusime tagasi ööbimispaika.
Tagasitee oli kiirem ning kui kohale jõudsime, siis oli maapind juba härmas ning krõbises.
Lõke püsti (tegelikult ei olnud see asi nii lihtne, kõik lõkkeplatsil asuvad puud olid mädanenud ning vett täis, aga olime leidlikud:) ),  väike rumm ning söök juurde ning umbkaudselt 00:00 võisime magamiskottidesse pugeda. Öösel sadas veel rahet ja paduvihma, oli mingi tormi moodi asi ja temperatuur läks väljas vahepeal ikka miinusesse kah. Ma vähemalt arvan nii... Päris täpselt ei oska ma temperatuuri öelda, sest mul oli palav teve öö, aga nii vist olla olnud..
Hommikul asusime teele ...juba kruusale jõudes oli tunne, et võiks veel kõndida. 20km Jõgevani, mis see siis ära ei ole.

Näost näha, et matkaga rahul:)

Kõndides jõudsin mitu korda järeldusele, et see kas me üldse jõudsime seda aaret otsima või ei, see polegi oluline, matk ise oli selletagi väga mõnus! Ning kunagi me läheme seda aaret kah otsima. Siis juba lihtsamat teed pidi ja ainult skoorimise pärast:) Kokku sai siis käidud umbes 35km, millalgi vist lisame mingi tracki kah siia.

Varsti jälle... mingid plaanid juba on.

Trackid siis:

Esimene päev.. Endla järve ülevalt ei saanud liikumiskeelu tõttu minna...

Teine päev.. Bussile, sealt Jõgevale ja siis koju.

Plaanide muutus:)

Kuna Altmetsa - Roka teele jääb hirmussuur ala, kuhu me oma nina pista ei tohi, siis tuli miskit uut välja mõelda.
Midagi alles avaldatut, ehk siis Tule saarele sa - Nava . 
Hanno stardib rongiga Tallinnast ja mina Tartust. Kui magama ei jää, siis jõuame mõlemad väikeste vahedega Vägeva jaama ning sealt edasi jala.
Värsked uudised kurvastavad natuke http://www.ohtuleht.ee/453179. Raba olla nimelt liialt kuiv, no läheme vaatame üle.

Ülejäänud mõtted endiselt samad:)

Altmetsa-Roka

Viimane postitus siia blogisse oli talvel...
Tegelikult sai vahelduva eduga igasuguseid lolluseid ka suvel tehtud, aga need polnud piisavalt imelikud, et neid hakata siia kirjutama.
Ilmad hakkavad külmemaks minema, kella keeratakse, kurk on vahelduva eduga valus, nina tatine ja kõik virisevad:D SUPER! Meie läheme metsa!
Plaan on selline:
http://www.geopeitus.ee/aare/565 Altmetsa aarde juurest http://www.geopeitus.ee/aare/59 Roka aardeni ja loodetavasti siis tagasi kah.
Tartust liigume välja 26. Novembri hommikul, kaasas natuke miskit söödavat mõned elementaarsed asjad ning magamiskotid. Telki seekord ei võta, üritame ilma hakkama saada..
Kuna tegemist on Alam-Pedja looduskaitsealaga, siis kehtivad seal erinevad piirangud ning kahekorruselist luksuselamut me sinna ehitada ei saa. Vaatame mis loodus meile ise pakub, üks murdunud 8m pikkune palk siit ja teine sealt ja nii see varjualune tekibki:)
Ei ole selles ettevõtmises seekord muud hullu miskit kui see, et on eriliselt nõmeraskevastikpahaTORE maastik ja ma olen pikemat aega väga tsiviliseeritud inimene olnud, noa ja kahvliga söönud ja õhtul pehmesse voodikesse magama läinud.
Seekord selline natuke lihtsam ettevõtmine plaanis, aga ikkagi nii tore, nii tore!

Liba "Uku"

Esiteks vabandan nende ees, kes lootsid, et hakkan ette lugema külmunud jäsemeid ja seda kui kuramuse külm öösel oli. Tegelikult oli pigem enamus ajast väga palav ning ööseks ei jäänud me samuti, kuna otsustasime tervist säästa.
Hommikul oli kõik ilus. Sõit oli viperusteta ja valisime lähenemiseks tee, mis viis Valvuri vrakile lähemale. See plaan jäi aga katki kui jõudsime "see on minu tee ja ma ei lase siin kellelgi sõita" sildini. Ma ei hakka kirjutama mis sõnu mu suust tuli kui seda tabalukuga väravat nägin. Vandumise lõpetanud, olime sunnitud siis seda teist tee moodi asja proovima. Paar päeva varem seal käinud Paavo ja Triinu sõnul pold seda teed ollagi... Noh, esimesed sammud olid väga paljulubavad.

Otsustasime, et tee sobib ja rõõmustasime, et sõit saab nii lihtne olema. Kuskil 500m oli kõik päris hea.. Jõudsin öelda: "Selline tunne nagu see tee hõljuks õhus!", kui järsku tundsime, kuidas auto vajub. No päris nii vajus ikka, et olime põhja peal. Kaevasime siis end välja ja siis selgus et kogu see "tee" on tegelikult umbes poole meetri paksune lumi, mis siis koosneb erinevates pehmematest ja jäisematest kihtidest.
Umbes 3 tundi kaevamist...

Saime august välja, vajusime uuesti sisse jne jne jne.. Mingil hetkel oli juba tunne, et tuleks hakata 4x4 foorumis asuvat APPITULIJATE NIMEKIRI teemat uurima. Kuidagi õnnestus end siiski lumekihi peal hoida ja nii me siis tagurdasime tuldud teed tagasi. Hästi hästi rahulikult ja Hanno sõnul keskendunud näol:)

Parkisime auto ära ning uurisime, kust kaudu siis kõige mõistlikum jala oleks minna. Meie käsutuses olnud Garmin Oregon 200 näitas otseteeks tegelikult seda sama kus me olime kinni istunud. No mis siis ikka! Väike kehakinnitus, soojad riided selga, räätsad jalga ja tuld!
Algus tundus nii lihtne. Jalad küll natukene väsisid, kuid kardetud külma polnud kusagil.

Kõigest paar kraadi vähem kui -20. Pildistamise hetkel oli muidugi juba pimedaks hakanud minema ja ka temperatuur kukkus vaikselt. Tegelikult oli enamus ajast ikkagi palav ja seega olime sunnitud vahepeatusi tegema, et väga higistama ei hakkaks nende vattide sees ja riideid märjaks ei ajaks.
Peatusime ja tegime pilte, et oleks tõestusmaterjali, et meil kaasas olnud tehnika sellistel temperatuuridel täiesti tõrkumatult toimis.

Sonim XP3.20 Quest Pro ja Garmin Oregon 200.
Oleme oma sõitudel saanud proovida erinevaid Garmini mudeleid ja siiani üllatab see kui hea on nende temperatuuri taluvus just ekstreemsetes tingimustes. Lume ja niiskusega ei hakanud see samuti tõrkuma. Hea abiline meile!
Tee aardeni tundus pikk.. Mingil hetkel hakkasid juba jalad tunda andma , aga suutsime positiivset meeleolu hoida ja isegi ühte põtra (vist) näha.
Kogu see soojus mis kehast tahtis väljuda ja külm temperatuur tekitasid selle, et olime umbes 1km kaugusel aardest omadega härmas:)

 Igaks juhuks võtsime jõe ületamiseks mingi tok-toki kah.. ja raskemad läksid ees. Eks ma siis läksin. Tegelikult aga on jää nii paks, et pold vist midagi karta. Natuke veel mingit võsas ragistamist ning võisimegi kutsuda: "UKUU, UKUU!"

Aardeleid ise tuli kiiresti ning saime jälle asuda pildistama ja shokolaadi sööma ning teed jooma. Väga hea tee kukkus välja järjekordselt!

Panime aga pealambid kinni ja kuulasime vaikust;)

Tagasi minek oli raskem. Pealampe polnud peaaegu vajagi, sest kuu paistis nii eredalt ja ilusalt, aga tänu sellele oli ka temperatuur veelgi enam -30 kanti roniv.
Kogu tee oli jagatud meil sirgeteks. Iga sirge läbimise järel tegime peatuse, puhkasime jalgu ja püüdsime hingeldamise vahele mingeid mõtestatud lauseid põimida. See viimane muidugi eriti ei õnnestunud ning ega põlvili lumes vedelemine samuti hea idee ei olnud. Alati kui uuesti liikuma hakkasime oli raskusi oma jalgade liikuma saamisega. Minul tagus peas koguaeg, et ma pean suutma meelde jätta mida ma mõtlen sel hetkel kui uuele sirgele asusime.. No eks ta vist mingi ropp sõna jälle oli, sest sirge lõpp ei paistnud. Hoolimata sellest, et meile oli see ilus suur kuu teed näitamas.

Viimane sirge, koht kus rebased on möllanud, põder üle tee läinud ja juba paistiski koht, kus Vitaraga kinni istusime. Peaaegu kohal! Puhkasime veel viimast korda sellel teel ning kui autoni jõudsime siis vajusime pikali:D
Komberdasin autosse, panin selle käima ja jäin istuma. Esimeseks mõtteks oli, et lõpuks saab puhata ja sooja. Natukene juba istununa hakkas aga tekkima tunne, et tahaks veel:) Plaan, et oleks võinud ikka ööseks jääda hakkas piinama ja miski nagu kutsus jälle tagasi sinna vaikuse kätte.
Ega siis muud kui varsti uuesti...