Kokkuvõttev heietus

26.nov hommikul kl 9 saime Vägeval kokku ning hakkasime plaanima, kuidas edasi.
Kõigepealt võrdlesime seljakottide kaale - ok kiirelt kirves ja veel mõned asjad minule ning kaalud ühtlustusid. Põhimõtteliselt oleksime saanud paljud asjad maha jätta ning sellega oma seljakottide kaalu kõvasti vähendada, aga oleme endiselt arvamusel, et mugavus on samuti tähtis ning meie pole nii kõvad mehed, et teha otsus, kas võtta kaasa pudel rummi või jätta maha pealamp (kahepeale suutsime muidugi välja nuputada, et pealambiga pimedas metsas on igav...)
Asusime teele ning esimesed kilomeetrid olid päris reipad. Meil oli ju aega maa ja ilm tegime mingite hobustega pilte, väikese söögipeatuse, päike paistis ja see raba...

Ilusad vaated..

Mingid väga sõbralikud hobused kes tulid uudistama, kuhu need hullud lähevad...

Matkal olles kohtab erinevaid tegelasi... osadest saavad sinu sõbrad ning osadest mitte..

Jõudsime ööbimiskohta natuke väsinuna, aga kõik oli ok. Väike nuudli ja kohviring, kotid vihmavarju ning aarde poole minema. Esialgsete arvutuste järgi 10km sinna ja 10km tagasi.
Esimene km käidud ja järsku hakkas eikuskilt tulema rahet ja mingi hull tuul puhuma..krrr! No selge, kannatasime siis mingi teeviida varjus natuke aega ning liikusime edasi.
Päris äge oli see mets/raba..vähemalt niikaua kuni miskit näha veel oli. Maastik oli mitmekesine: Kraavid, raiesmikud, märjad soisemad alad jne. Vahepeal väike glükoositablett, purde ehitus, graatsiliselt liueldes üle jõe ja jälle edasi..

Mingi hetk peale järjekordse kraavi ületamist ütles Hanno nagu mokaotsast, et ei tea, kas plaanitud kohast üle kanali saame ja kui ei, siis tuleb veel 5km üks ots pikem. No kõndisime siis mööda mingeid loomaradu edasi ning jõudsime kanalini. Meie sealt üle ei saanud! Oli juba pime, arvutuste kohaselt kuskil 8km erineva raskusega maastiku läbitud ning me pidime veel tagasi kah minema.
Me oleme võibolla nõrgad, aga järsku ei tundunud Geopeitus ja see aare üldse enam nii tähtis ning see matk "kukun kohe sisse" kraavid ja muu selline hoopis huvitavam.
Ehk siis.. otsustasime, et tuleme mõni teine kord tagasi ja läheneme aardele sealt, kust ka teised ning skoorime lõdva randmega:)
Üks ütlemata mõistlik otsus.. ehk siis asusime tagasi ööbimispaika.
Tagasitee oli kiirem ning kui kohale jõudsime, siis oli maapind juba härmas ning krõbises.
Lõke püsti (tegelikult ei olnud see asi nii lihtne, kõik lõkkeplatsil asuvad puud olid mädanenud ning vett täis, aga olime leidlikud:) ),  väike rumm ning söök juurde ning umbkaudselt 00:00 võisime magamiskottidesse pugeda. Öösel sadas veel rahet ja paduvihma, oli mingi tormi moodi asi ja temperatuur läks väljas vahepeal ikka miinusesse kah. Ma vähemalt arvan nii... Päris täpselt ei oska ma temperatuuri öelda, sest mul oli palav teve öö, aga nii vist olla olnud..
Hommikul asusime teele ...juba kruusale jõudes oli tunne, et võiks veel kõndida. 20km Jõgevani, mis see siis ära ei ole.

Näost näha, et matkaga rahul:)

Kõndides jõudsin mitu korda järeldusele, et see kas me üldse jõudsime seda aaret otsima või ei, see polegi oluline, matk ise oli selletagi väga mõnus! Ning kunagi me läheme seda aaret kah otsima. Siis juba lihtsamat teed pidi ja ainult skoorimise pärast:) Kokku sai siis käidud umbes 35km, millalgi vist lisame mingi tracki kah siia.

Varsti jälle... mingid plaanid juba on.

Trackid siis:

Esimene päev.. Endla järve ülevalt ei saanud liikumiskeelu tõttu minna...

Teine päev.. Bussile, sealt Jõgevale ja siis koju.

Plaanide muutus:)

Kuna Altmetsa - Roka teele jääb hirmussuur ala, kuhu me oma nina pista ei tohi, siis tuli miskit uut välja mõelda.
Midagi alles avaldatut, ehk siis Tule saarele sa - Nava . 
Hanno stardib rongiga Tallinnast ja mina Tartust. Kui magama ei jää, siis jõuame mõlemad väikeste vahedega Vägeva jaama ning sealt edasi jala.
Värsked uudised kurvastavad natuke http://www.ohtuleht.ee/453179. Raba olla nimelt liialt kuiv, no läheme vaatame üle.

Ülejäänud mõtted endiselt samad:)

Altmetsa-Roka

Viimane postitus siia blogisse oli talvel...
Tegelikult sai vahelduva eduga igasuguseid lolluseid ka suvel tehtud, aga need polnud piisavalt imelikud, et neid hakata siia kirjutama.
Ilmad hakkavad külmemaks minema, kella keeratakse, kurk on vahelduva eduga valus, nina tatine ja kõik virisevad:D SUPER! Meie läheme metsa!
Plaan on selline:
http://www.geopeitus.ee/aare/565 Altmetsa aarde juurest http://www.geopeitus.ee/aare/59 Roka aardeni ja loodetavasti siis tagasi kah.
Tartust liigume välja 26. Novembri hommikul, kaasas natuke miskit söödavat mõned elementaarsed asjad ning magamiskotid. Telki seekord ei võta, üritame ilma hakkama saada..
Kuna tegemist on Alam-Pedja looduskaitsealaga, siis kehtivad seal erinevad piirangud ning kahekorruselist luksuselamut me sinna ehitada ei saa. Vaatame mis loodus meile ise pakub, üks murdunud 8m pikkune palk siit ja teine sealt ja nii see varjualune tekibki:)
Ei ole selles ettevõtmises seekord muud hullu miskit kui see, et on eriliselt nõmeraskevastikpahaTORE maastik ja ma olen pikemat aega väga tsiviliseeritud inimene olnud, noa ja kahvliga söönud ja õhtul pehmesse voodikesse magama läinud.
Seekord selline natuke lihtsam ettevõtmine plaanis, aga ikkagi nii tore, nii tore!

Liba "Uku"

Esiteks vabandan nende ees, kes lootsid, et hakkan ette lugema külmunud jäsemeid ja seda kui kuramuse külm öösel oli. Tegelikult oli pigem enamus ajast väga palav ning ööseks ei jäänud me samuti, kuna otsustasime tervist säästa.
Hommikul oli kõik ilus. Sõit oli viperusteta ja valisime lähenemiseks tee, mis viis Valvuri vrakile lähemale. See plaan jäi aga katki kui jõudsime "see on minu tee ja ma ei lase siin kellelgi sõita" sildini. Ma ei hakka kirjutama mis sõnu mu suust tuli kui seda tabalukuga väravat nägin. Vandumise lõpetanud, olime sunnitud siis seda teist tee moodi asja proovima. Paar päeva varem seal käinud Paavo ja Triinu sõnul pold seda teed ollagi... Noh, esimesed sammud olid väga paljulubavad.

Otsustasime, et tee sobib ja rõõmustasime, et sõit saab nii lihtne olema. Kuskil 500m oli kõik päris hea.. Jõudsin öelda: "Selline tunne nagu see tee hõljuks õhus!", kui järsku tundsime, kuidas auto vajub. No päris nii vajus ikka, et olime põhja peal. Kaevasime siis end välja ja siis selgus et kogu see "tee" on tegelikult umbes poole meetri paksune lumi, mis siis koosneb erinevates pehmematest ja jäisematest kihtidest.
Umbes 3 tundi kaevamist...

Saime august välja, vajusime uuesti sisse jne jne jne.. Mingil hetkel oli juba tunne, et tuleks hakata 4x4 foorumis asuvat APPITULIJATE NIMEKIRI teemat uurima. Kuidagi õnnestus end siiski lumekihi peal hoida ja nii me siis tagurdasime tuldud teed tagasi. Hästi hästi rahulikult ja Hanno sõnul keskendunud näol:)

Parkisime auto ära ning uurisime, kust kaudu siis kõige mõistlikum jala oleks minna. Meie käsutuses olnud Garmin Oregon 200 näitas otseteeks tegelikult seda sama kus me olime kinni istunud. No mis siis ikka! Väike kehakinnitus, soojad riided selga, räätsad jalga ja tuld!
Algus tundus nii lihtne. Jalad küll natukene väsisid, kuid kardetud külma polnud kusagil.

Kõigest paar kraadi vähem kui -20. Pildistamise hetkel oli muidugi juba pimedaks hakanud minema ja ka temperatuur kukkus vaikselt. Tegelikult oli enamus ajast ikkagi palav ja seega olime sunnitud vahepeatusi tegema, et väga higistama ei hakkaks nende vattide sees ja riideid märjaks ei ajaks.
Peatusime ja tegime pilte, et oleks tõestusmaterjali, et meil kaasas olnud tehnika sellistel temperatuuridel täiesti tõrkumatult toimis.

Sonim XP3.20 Quest Pro ja Garmin Oregon 200.
Oleme oma sõitudel saanud proovida erinevaid Garmini mudeleid ja siiani üllatab see kui hea on nende temperatuuri taluvus just ekstreemsetes tingimustes. Lume ja niiskusega ei hakanud see samuti tõrkuma. Hea abiline meile!
Tee aardeni tundus pikk.. Mingil hetkel hakkasid juba jalad tunda andma , aga suutsime positiivset meeleolu hoida ja isegi ühte põtra (vist) näha.
Kogu see soojus mis kehast tahtis väljuda ja külm temperatuur tekitasid selle, et olime umbes 1km kaugusel aardest omadega härmas:)

 Igaks juhuks võtsime jõe ületamiseks mingi tok-toki kah.. ja raskemad läksid ees. Eks ma siis läksin. Tegelikult aga on jää nii paks, et pold vist midagi karta. Natuke veel mingit võsas ragistamist ning võisimegi kutsuda: "UKUU, UKUU!"

Aardeleid ise tuli kiiresti ning saime jälle asuda pildistama ja shokolaadi sööma ning teed jooma. Väga hea tee kukkus välja järjekordselt!

Panime aga pealambid kinni ja kuulasime vaikust;)

Tagasi minek oli raskem. Pealampe polnud peaaegu vajagi, sest kuu paistis nii eredalt ja ilusalt, aga tänu sellele oli ka temperatuur veelgi enam -30 kanti roniv.
Kogu tee oli jagatud meil sirgeteks. Iga sirge läbimise järel tegime peatuse, puhkasime jalgu ja püüdsime hingeldamise vahele mingeid mõtestatud lauseid põimida. See viimane muidugi eriti ei õnnestunud ning ega põlvili lumes vedelemine samuti hea idee ei olnud. Alati kui uuesti liikuma hakkasime oli raskusi oma jalgade liikuma saamisega. Minul tagus peas koguaeg, et ma pean suutma meelde jätta mida ma mõtlen sel hetkel kui uuele sirgele asusime.. No eks ta vist mingi ropp sõna jälle oli, sest sirge lõpp ei paistnud. Hoolimata sellest, et meile oli see ilus suur kuu teed näitamas.

Viimane sirge, koht kus rebased on möllanud, põder üle tee läinud ja juba paistiski koht, kus Vitaraga kinni istusime. Peaaegu kohal! Puhkasime veel viimast korda sellel teel ning kui autoni jõudsime siis vajusime pikali:D
Komberdasin autosse, panin selle käima ja jäin istuma. Esimeseks mõtteks oli, et lõpuks saab puhata ja sooja. Natukene juba istununa hakkas aga tekkima tunne, et tahaks veel:) Plaan, et oleks võinud ikka ööseks jääda hakkas piinama ja miski nagu kutsus jälle tagasi sinna vaikuse kätte.
Ega siis muud kui varsti uuesti...

19-20. veebruar piirivalvelaev "Valvur" vrakk , Uku aare

Pole peale metsas veedetud aastavahetuse eriti millegi huvitavaga hakkama saanudki.. Teised siin käivad rabamatkadel ja teevad muid toredaid asju, mina ainult loen pärast kuidas läks:)
Jubedalt vaja jälle lollustega tegelema minna...

Nagu ikka sellistel puhkudel, võttis Hanno väga lihtsalt vedu ja sai hakata kõike täpsemalt planeerima.
Idee on selline, et liigume 19. päeval Leegu järve idakaldale, autoga võimalikult kaugele. Kui hästi need teed läbitavad seal hetkel on, seda ei oska arvata ja seega puudub ka arusaam kui kaugele me jõuame.
Edasi liigume jala aardeni ning ööbime kuskil metsas/rabas.
Esialgne plaan on, et tuleb mingi kelk võtta kaasa, et mingit varustust seal vedada ning kindlasti kõige tähtsam tööriist on labidas:)
Esialgne idee on telgis ööbida ja lisaks plaanis ümber selle korralikud vallid laduda, et tuul väga ligi ei pääseks ning mingisugune väliköögi moodi asi oleks mugav ülesse seada. Õhtul lõkkeääres rabahaldja ja metsavaimuga juttu rääkida ning teed juua ja lõpuks öösel magada kõige rahulikumat und mida iial kogenud:)
Hommikul jälle üle raba tagasi autoni ning tuldud teed mööda kodupoole.
Plaan on ilus eksole!?
Arvutit seekord kaasa ei võta, kirjutan ehk niisama ülesse mis hullud mõtted kohapeal pähe tulid ning koju jõudes püüan tsenseerimata kujul selle siia kah ülesse panna. (noh ikka see tavaline "Magamiskott on kuradi vastikult rõske.. ..magada ei saanud üldse ..see rabamatk oli ikka rõvedalt pikk... " tekst:) )

Maario