Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada sellest, et ma pole peale Tallinnast Tartusse elama kolimist rattaga suurt sõitnud. Tegelikult üldse end sportlikus mõttes liigutanud... Rääkimata mitmeid kordi nädalas sadulas istumisest.
Suvel tekkis idee üle pika aja ratas kokku klopsida ning end väheke liigutada. Jalgpalliplatsil sai tõdetud, et võhma on jõle vähe võitu, seega sobis ratas ka trenniks väga hästi.
Kõigepealt Läti rattamatk, mis oli nagu sissejuhatuseks suhteliselt idiootsele mõttele (pidades silmas mu vormi ning läbitud rattakilomeetreid viimastel aastatel) võtta osa ka Tartu Rattamaratonist. Hanno keeldus viisakalt, mis praegu mõeldes võttis hetkeks ka minu lõpliku otsustamise natuke kõhedaks, sest temal sellel aastal neid rattakilomeetreid ikka väga palju kogutud. Minu ümmarguse 0 kõrval. Ja ta ikkagi erinevatel põhjustel ei soovinud tulla:)
Nühkisin siis rattaseljas nii maanteel kui metsas, käisin jooksmas ja olin muidu igati tubli ning järsku oli kalendris ruuduke jõudnud sinna maani, kus oli jäänud nädal maratonini. Loomulikult oli mul nohu, palavik ning köha. Ilgelt kehva enesetunne, et minna end 89km vägistama. "Aga no ära ma kah ei jäta seda sõitmist," mõtlesin endamisi ning koperdasin reedel oma stardinumbrile võistluskeskusesse järele - 2517. Enam taganemisteed ei olnud. Laupäev oli samas rütmis, mis kogu eelnev nädal tatine nohune ning nõrk olek. Õhtul peale tööd käisin tegin rattaga pisikese tiiru, et lõpuks ära otsustada kui palju riideid omale selga korjata. Kiiver häiris samamoodi..ei old kohe üldse minu pea järgi. No küll võib viriseda!!!
Pühapäev, maratoni hommik! Nina kinni, aga muidu olek hea:) Ladusime rattad Erkki autole ning Otepää poole teele. Erilist närvi ei olnud ega jõudnudki tulla. Stardipauk käis, siis püüdsin end kiirelt käima tõmmata ja kaotasin kohe ilge hunnik kohtasid.. Ummikuid oli palju ja püüdsin kuskilt teepervelt läbi pugeda. Mingi aeg suutsin niimoodi rassida, aga kuskil 20km peal tõmbas sääremarja krampi. Hilisemad täitsa mädal rajal jalutamised ei mõjund samuti sääremarjadele hästi, aga ära kannatasin! Edasi oli teghelikult lihtne, üritaisn otsida rattureid, kes gruppidest eespool olevaid rattureid püüdma läksid ja hammastega tagarattast kinni hoida neil. Tegelikult kartsin hullemat, aga hullud olid ainult need kohad kus sõita ei kannatanud muda tõttu.. Krampe suutsin kannatada ja võimalusel laskumistel venitasin..
Viimased 20km kus iga km tagant näitas lõpuni jäänud maad. olid just moraalselt keerulised, aga ära tulin ja tulemusega jäin kah rahule (Eesmärk oli oma stardinumbrist 2517 lõpetada kõrgemal. Finishis 1664...mis on veel mitteametlikud tulemused, kus ma alla 21 aastaste meeste klassis lausa:) ) :)
Vägev rahvapidu oli, tekitas sõltuvust!
