Hommikul oli kõik ilus. Sõit oli viperusteta ja valisime lähenemiseks tee, mis viis Valvuri vrakile lähemale. See plaan jäi aga katki kui jõudsime "see on minu tee ja ma ei lase siin kellelgi sõita" sildini. Ma ei hakka kirjutama mis sõnu mu suust tuli kui seda tabalukuga väravat nägin. Vandumise lõpetanud, olime sunnitud siis seda teist tee moodi asja proovima. Paar päeva varem seal käinud Paavo ja Triinu sõnul pold seda teed ollagi... Noh, esimesed sammud olid väga paljulubavad.
Otsustasime, et tee sobib ja rõõmustasime, et sõit saab nii lihtne olema. Kuskil 500m oli kõik päris hea.. Jõudsin öelda: "Selline tunne nagu see tee hõljuks õhus!", kui järsku tundsime, kuidas auto vajub. No päris nii vajus ikka, et olime põhja peal. Kaevasime siis end välja ja siis selgus et kogu see "tee" on tegelikult umbes poole meetri paksune lumi, mis siis koosneb erinevates pehmematest ja jäisematest kihtidest.
Umbes 3 tundi kaevamist...
Saime august välja, vajusime uuesti sisse jne jne jne.. Mingil hetkel oli juba tunne, et tuleks hakata 4x4 foorumis asuvat APPITULIJATE NIMEKIRI teemat uurima. Kuidagi õnnestus end siiski lumekihi peal hoida ja nii me siis tagurdasime tuldud teed tagasi. Hästi hästi rahulikult ja Hanno sõnul keskendunud näol:)
Parkisime auto ära ning uurisime, kust kaudu siis kõige mõistlikum jala oleks minna. Meie käsutuses olnud Garmin Oregon 200 näitas otseteeks tegelikult seda sama kus me olime kinni istunud. No mis siis ikka! Väike kehakinnitus, soojad riided selga, räätsad jalga ja tuld!
Algus tundus nii lihtne. Jalad küll natukene väsisid, kuid kardetud külma polnud kusagil.
Kõigest paar kraadi vähem kui -20. Pildistamise hetkel oli muidugi juba pimedaks hakanud minema ja ka temperatuur kukkus vaikselt. Tegelikult oli enamus ajast ikkagi palav ja seega olime sunnitud vahepeatusi tegema, et väga higistama ei hakkaks nende vattide sees ja riideid märjaks ei ajaks.
Peatusime ja tegime pilte, et oleks tõestusmaterjali, et meil kaasas olnud tehnika sellistel temperatuuridel täiesti tõrkumatult toimis.
Oleme oma sõitudel saanud proovida erinevaid Garmini mudeleid ja siiani üllatab see kui hea on nende temperatuuri taluvus just ekstreemsetes tingimustes. Lume ja niiskusega ei hakanud see samuti tõrkuma. Hea abiline meile!
Tee aardeni tundus pikk.. Mingil hetkel hakkasid juba jalad tunda andma , aga suutsime positiivset meeleolu hoida ja isegi ühte põtra (vist) näha.
Kogu see soojus mis kehast tahtis väljuda ja külm temperatuur tekitasid selle, et olime umbes 1km kaugusel aardest omadega härmas:)
Igaks juhuks võtsime jõe ületamiseks mingi tok-toki kah.. ja raskemad läksid ees. Eks ma siis läksin. Tegelikult aga on jää nii paks, et pold vist midagi karta. Natuke veel mingit võsas ragistamist ning võisimegi kutsuda: "UKUU, UKUU!"
Aardeleid ise tuli kiiresti ning saime jälle asuda pildistama ja shokolaadi sööma ning teed jooma. Väga hea tee kukkus välja järjekordselt!
Panime aga pealambid kinni ja kuulasime vaikust;)
Kogu tee oli jagatud meil sirgeteks. Iga sirge läbimise järel tegime peatuse, puhkasime jalgu ja püüdsime hingeldamise vahele mingeid mõtestatud lauseid põimida. See viimane muidugi eriti ei õnnestunud ning ega põlvili lumes vedelemine samuti hea idee ei olnud. Alati kui uuesti liikuma hakkasime oli raskusi oma jalgade liikuma saamisega. Minul tagus peas koguaeg, et ma pean suutma meelde jätta mida ma mõtlen sel hetkel kui uuele sirgele asusime.. No eks ta vist mingi ropp sõna jälle oli, sest sirge lõpp ei paistnud. Hoolimata sellest, et meile oli see ilus suur kuu teed näitamas.
Komberdasin autosse, panin selle käima ja jäin istuma. Esimeseks mõtteks oli, et lõpuks saab puhata ja sooja. Natukene juba istununa hakkas aga tekkima tunne, et tahaks veel:) Plaan, et oleks võinud ikka ööseks jääda hakkas piinama ja miski nagu kutsus jälle tagasi sinna vaikuse kätte.
Ega siis muud kui varsti uuesti...
