Läti matka kokkuvõte (1. päev)

Lühike kokkuvõte meie Läti matkast, mis sisaldas rattamatka, rongisõitu ning jalgsi läbitud Amata Traili. Toimumisaeg 10.-12.08.2012. Üritan päevad postitusteks jagada, muidu muutub mu niigi igav tekst veelgi tüütumaks:) Mingeid ilupilte, kauneid loodusvaateid ning vaatamisväärsusi siit postitusest ei leia, kes tahab neid näha, siis Google otsingumootor peaks neid kuhjaga pakuma.

10. augustil istusime Hannoga rongile (Hanno Tallinnast ning mina ühinesin Tartust) ja sõitsime läbi Valga Cesisesse. Lähenesime asjale kumbki omamoodi. Hanno idee oli kõik pakid saada rattale ning sellega enda olemist rattal kergemaks teha (samas muutes sellega laskumised metsateedel keerulisemaks). Mina püüdisn kõik asjad koondada ühte suurde seljakotti ning sellega hoida ratta kaal võimalikult madal (Õlgade valutamine ning raskus tagumikule oli garanteeritud) samas sain erinevaid ägedaid metsaradu täiega nautida. Plusse ja miinuseid oli me mõlema valikus ning teise oma paremaks ei tunnistanud.

Rongisõit oli nagu ikka, logistad aga järjest kaugemale ning vaatad elektriposte.
Põhja-Lätis asuvad väikesed külapeatused on lihtsalt üldjuhul üks pooleldi pikali vajunud jaamahoone ja paar nõuka aegset kuivkäimlat. Linnas tundub asi parem olevat.
Igatahes kontrolör kirjutas meile piletid välja ning õõtsusime Cesise poole.

Raudteejaamas sättisime oma pakke ning rattaid natukene ning pildistasime kohalike vaatamisväärsusi.. nagu näiteks see söögikoht, kuhu seekord ei hakanud sisse minema, aga sildid olid paljulubavad. Oleks otsinud, siis oleks kindlasti leidnud mingeid põnevaid kohti, kus oleks saanud tekitada mõnusa olemise nii, et peldikupaberi rull on koguaeg rattasärgi tagataskus ning võsapeatused peale iga suuremat mäekest. Mõni teine kord ehk...

Asusime teele Amata Traili poole. Tegelikult oli meil kõigepealt raskusi linnast väljumisega, sest lätlased olid otsustanud kõik linnast väljuvad ning meile sobivad teed ülesse kaevata. Kuidagi mööda pisikesi kõrvaltänavaid ning mudahunnikuid õnnestus meil siiski kiiremad käigud sisse lülitada ning logistasime mööda treppis kruusateed sihtkoha poole.

Väikesed puhkepausid kulusid ära, sest minu kilometraaz selle rattaga oli täpselt 13.55km, mis sai sõidetud kaks päeva enne rattamatka ning Hanno ratas oli umbes keskmise Läti rongivaguniga samas kaalus.

Üldiselt oli lihtne ning jõudsime päris kiiresti ööbimiskohta ja matkaraja alguspunkti. Ma ei tea kas Lätis on midagi meie RMK taolist, aga lõunanaabritel oleks võibolla põhjust meie juurde kursustele tulla..eriti ükski pink koos ei püsinud ja kuivkäimlat, juhul kui oled vaksali baarist miskit kõhtu lahtistavat ostnud, samuti läheduses polnud. Tänu sellele oli teelt kõrvale kaldudes võimalik jälgida millised kõhuhaigused lätlasi vaevavad...

Vahetasime rattariided jalgsimatka omade vastu, peitsime rattad metsa ning tegime väikese lõunasöögi. Tuju oli hea ja ilm oli mõnus.

Amata Traili pikkus on 12km erineva maastikuga mõnusat matka. Geocaching.com link SIIN. Kokku aardel ning selle läheduses võimalik kokku korjata natuke üle kolmekümne aarde (lugedes sisse ka seeriasse mitte kuuluvaid). Rada oli selle 12 km jooksul väga erinevas seisukorras. Mõne kohapeal lai nagu maantee ning mõni koht võssa kasvanud ning tuli nuputada kust edasi minna. Maastiku kohapealt nagu meie Taevaskoja suurem vend.
Rajal kohtasime erinevaid loomariigi esindajaid. Kohe alguses näkineidu, kes jões alasti poseeris (huvilistele pildid pärastpoole:)), kopraid ning mingit kulli, kelle täpse nime määramisega jään hätta. Igatahes on võimalik looduses normaalse inimese kombel liikudes märgata hoopis rohkem kui lällates, seega valisime esimese variandi.

Venitasime rajal igale poole ronides piisavalt kaua aega, et raja viimane kolmandik möödus juba pimedas. Loomulikult oli sellel raja osal võimalik valida erinevaid teid. Osad läksid sinna kus pidid, osad lõppesid umbes 500 meetri pärast lihtsalt ära. Kui kellelgi plaan sinna rajale väikest jalgsimatka minna läbima, siis soovitan valida kas valge aeg või head pealambid. Sellega säästate end lisa jalavaevast.
Järgnevas videos teeb Hanno lollusi, sest jooksis mingi oksa otsa oma silmaga ning tuimestas siis seda kaasas olnud puhta valge vedelikuga... vabandust:)

Muideks kõik seal rajal olnud aarded olid täpselt sellised.. .iga kolmesaja meetri tagant tuli selline tops kuskilt leida. (Aitäh, Carolina, sain tervitused kätte!)
Lõpupoole muutus rada jälle selgemaks ning päris reipatena jõudsime punkti kust hakata tagasi laagriplatsile kõndima. Mööda teed 6.4km. Järgmise korrani Amata!

Need 6.4 km olid kuidagi rasked. Arvatavasti mängis oma osa siin see, et kõht tegi juba häält ning joogivesi oli samuti otsa saanud. Mina nägin igatahes umbes 2km enne laagriplatsi kujutlustes võileiba konserviga, pitsi viina ning rattal olevat joogipudelit mineraalvega ja jalad liikusid jälle reipamalt. Hanno ei näinud eriti midagi, sest tema jooksis ju selle oksa omale silma...
Tuletasime vahepeal meelde ka Paavot, kes vist umbes samal ajal tegelemas sellise asjaga nagu IdiotoTopografico, ehk siis Tahkurannast Pärnumaalt Valmasse Viljandimaal Võrtsjärve ääres..ei kadestand sel hetkel eriti.

Kohale jõudes sai loomulikult seda imelist õhtusööki omale lubatud (kell oli umbes 2 öösel) ning kohe ka magama kobitud.
Äratus oli umbes kl 10 kui keegi hüüdis ilusas eesti keeles: "Tere hommikust Läti!". Tuli välja et laagriplatsil oli ka teisi eestlasi. Tore algus päevale:)