Läti matka kokkuvõte (2. päev)

11.augusti hommikul ärgates oli enesetunne päris hea. Jalad valusad ei olnud ning erilist väsimust kah ei tundnud. Järelikult oli uni hea ja võis hakata eelseisvaks päevaks plaane tegema.

Ilm oli muidugi ilmaennustusele risti vastu. Kui hommikul jõeäärde minnes oli asi veel selline natuke sombune...

...siis pärast oma kottide kokku korjamist saime korraliku hoovihma omale kaela. Eriti kaua seal puuall kükitada ei viitsinud ning asusime liikuma.
Rattale hüpates oli selge, et minu viimase aja rattasõidu kilometraaz on ikka tõesti väike olnud. Sadulale eriti istuda ei tahtnud. Püüdsin siis kuidagi Hanno tuules sõites viilida ja tirri lasta ning püsti seista. Varsti loobusin ning harjusin vist:)
Ega Hannogi olek parem ei olnud. Oli oma silmale päris tõsiselt metsas viga teinud ning iga mõne km tagant tegime peatuse, et ta saaks end natuke koguda.
Kuna söögi- ja joogivarud olid otsakorral, siis otsustasime esimesse külapoodi sisse minna ning enda varusid natuke täiendada. Tegelikuses ostsime ainult vett, ühe saia ja vahvlit. Rohkemat polnud võtta. Mingi imelik pood oli see.. Üle kahe kliendi korraga sisse ei mahtunud, aga juu ta igapäevaseks saia ja leiva ostmiseks ajab asja ära.

Liikusime suhteliselt vaevaliselt, aga kindlalt Sigulda poole. Rattureid jäi seal kandis palju silma, juu olid siis sobivad ilmad matkaks. Enamuses sõitsid nemad kõik muidugi mäest alla, mitte ülesse nagu meie. Üldse jäi mulle tunne, et Lätis on iga km kohta umbes 90% tõusu ja siis 10% laskumist. Või siis olid need langused nii lauged, et otsest puhkehetke ei tekkinudki.
Igatahes jõudsime varsti kruusalt asfaldile ning saime Sigulda sildi juures pilti teha.

Esimene eesmärk oli meil leida pood, kust osta Hannole mingid prillid, et tuul ja päike vigastatud silmale liiga ei teeks. Esiteks saime selgeks et suur silt Autoosta ei tähenda supermarketit. Teiseks veendusime, et üldse mingite prillide ostmine on keeruline kui nende eest eriti maksta kah ei taha ning kui nad veel kuradi rõvedad välja kah näevad.
Aga mis seal ikka, käisime poes, ostsime prillid (neid kandes nägi Hanno välja hämmastavalt sarnane ühe tuntud väliseestlasega) ning peale kohalikus pizzarestos aru pidamist asusime aardeid otsima.

Esimese hooga kohe mäest alla Gauja jõe poole.
Mõnus laskumine oli! Mingi aeg sain kihutada, siis ootasin igaks juhuks Läti rongivagunit järgi. Ma oleks muidu lihtsalt õigest mahapöörde kohast tuima näoga mööda kihutanud ning siis jälle mäest ülesse end pidanud hakkama väänama.
Tutvusime kohaliku sillaaluse 5.0 aardega "Sigulda bridge over Gauja"

...ning liikusime Sigulda bobiraja poole. Teele jäi Tarzani seikluspark, kuhu tekkis tahtmine kindlasti kunagi tagasi minna. LINK
Bobiraja juures leidsime seal aarde, tegime mõned pildid ning Hanno rääkis valvuritädi oma sharmantsete prillidega pehmeks, et võime läbi bobiraja territooriumi otse ülesse linna tagasi minna. Ainsaks nõudeks oli see, et me peame rattaid käekõrval lükkama ning sõita ei tohi.

 No mis seal ikka, nügisime siis velod mäkke ja kuna kell oli juba palju siis sättisime end vaikselt ööbimispaiga poole.

Kõigepealt oli plaan omale õhtuks natuke süüa muretseda (varasemalt ostetud saiast ja vahvlist kippus väheks jääma).Panime poe ees rattad lukku ning siis avastas Hanno, et hea kerge tunde põhjustas tema seljakott. Seda nimelt ei olnud. Oh rõõmu! Paanika! Sirvisime kiirelt fotokast pilte ja tuvastasime, et bobiraja keskel tehtud pildil kotti enam polnud. Selle peale hakkas müristama ning äikesevihma sadama, mina kihutasin uuesti mäest alla bobiraja alguse poole.. mingi hetk tõmbas natuke jahedaks kui adrenaliin kaduma hakkas ja mõistsin, et täie hooga veest läbi ligunenud asfaldil autodest paremalt ja vasakult möödudes külge maha pannes võin ma päris katki minna.. Õnneks olin mõistuse koju saabudes juba ise kah pärale jõudnud. Ainult kotti ei näinud kusagil. Selgus, et Hanno oli oma kõrgmoodi kuuluvate prillidega ka bobiraja ülemises osas asuvas väravas mehetegusid teinud ning alumine tädi oli koti juba ära jõudnud korjata:)
Seekord läks hästi! Vedasime end kuidagi jälle mäest ülesse, käisime poes ning liikusime siis Devils Cave aarde juures asuvasse ööbimiskohta.

Telk püsti, lõke üleval ning vihmasadu lõppenud. Super koht! Ah jaa, mitte veel..... Ma jätsin mainimata selle, et kuna me täpselt ei teadnud kummal kaldal lõkkekoht asub, siis oli meil vaja kõigepealt üle silla minna, sealt mäest ülesse rassida ning siis tõdeda, et peame tagasi teisele kaldale minema. Minul polnudki väga raske, aga Läti rongivagun ühes käes ning 0,5 silmanägemist võisid oleku päris ebamugavaks teha.
Sain mäest alla tulles natuke kiiremini kah sõita ja proovisin isegi mingi video teha mäe viimasest neljandikust laskumisel, aga ühe käega sõites ning teise käega filmides ning näppu kaamera ees hoides ei ole peale krigina ja kolina miskit muud eriti aru saada.

Tagasi üle silla ja väike koperdus:)

Nii, nüüd võib öelda: Telk püsti, lõke üleval ning vihmasadu lõppenud. Super koht!

Sõime, muljetasime päeval juhtunust ning viskasin pikali ära. Ilm muutus kehvemaks, vihma sadas ning öö tõotas tulla jahedam kui eelmine. Oli vastik ja rõske. Eriti hästi ei maganud ning millegipärast oli kuidagi jahe ka magamiskotis. Hanno ravis veel oma silma valge läbipaistva joogiga, mis oli odavam kui Laua Viin, kuid kobis kah varsti telki puhkama...