Läti matka kokkuvõte (3. päev)

12.augusti hommik oli vastik. Arvasime, et hästi äge oleks kui paneme telgi alla jõekaldale. Loll arvamus oli:) Üleval lõkkekoha juures oli hoopis soojem. All aga külm ja rõske (öösel sadas veel vihma kah). Järgmisel korral targem.

Tänu kehvale unele oli hommikul enda püsti ajamine raskem kui eelneval ööl, kus sai päeva jooksul hoopis rohkem füüsilist koormust ning ajaliselt vähem uneaega. Saime end enam vähem liikuma ning edasi tavalised toimetused nagu söögi tegemine, telgi kokku panek jne.
Vahepeal segasid meid lätlased, kes oma koertega seal jooksmas käivad. No tegelikul tmitte just niiväga lätlased aga just koerad, kes vabalt ringi uhasid ning väga uudishimulikult kõike nuuskima kukkusid. Üks Spanjel tahtis vist me telki lausa elama jääda.
Kuna matkame kahekesi, mitte üksi, siis tekib meil ka mõnikord vaidlus selle üle, millist teed peaks kasutama, mis edasi jne. Kuna meie laagriplatsilt tagasi linna viis kaks erinevat matkaraja otsa ning minule tundus eelmisel päeval laskutud tee pikk ja järsk (nagu ma juba mingis eelnevas postituses mainisin, siis Lätis on minu arvates iga km kohta 90% tõusu ning 10% langust ning see langus polegi nagu päris langus...), siis pakkusin välja lühema raja, mis samas sisaldas lõpus mingit treppi kust oleks pidanud rattaid käekõrval vedama. Hannot see idee ei vaimustanud, sest tema Rongivagun oleks kuskilt trepilt tõenäoliselt lihtsalt alla tagasi põrutanud. Tegi mulle mingit moodi selgeks et tuldud tee on ikka parem kui uus ja tundmatu ning asusime tagasiteele. Eelneval päeval juba selgeks saanud tee ei olnudki nii hull, seega hea et ma jonni ei ajanud:)
Pidin ikka vahepeal Hanno prillide üle nalja tegema, aga endale sellist vastikut tunnet küll ei soovinud (Hiljem Eestis diagnoosis arst sarvkesta vigastuse, seega kaks päeva kuskil matkal punnitada niimoodi on päris tubli.)
Poolel teel tagasi Siguldasse väike riidekihtide vähendamine, päike hakkas mõnusalt paistma.

Sõit tagasi oli lihtne. Lühike kah muidugi, kuid oleks eelistanud vist mingit pikemat sõitu. Olime nimelt kaks ja pool tundi enne Valga rongi linnas tagasi. Me ei suutnud omale muud tegevust leida kui istuda raudteejaamas pingile ning Hanno silma ravida. Joogiks oli astelpaju maitseline oranz jook ja tundus, et see mõjus väga hästi. Noh vähemalt tuju oli üleval.

Vaatasime inimesi, remonditavat jaamahoonet ning ronge, mis tulid ja läksid kuid ükski neist polnud veel see, kuhu peale pidime meie istuma.

Kannatasime oma rongi ära ja võisime hakata Siguldast Valga poole logistama. Hästi range kontrolöör oli. Majandas seal meie ratastega ning kui järgmisest peatusest veel rattureid peale tuli, siis oli päris paanika lahti. Vaatas vihase pilguga ja urises. Viska konti!!!
Eluga kontrolöri käest pääsenuna võisime rõõmsalt Valga-Tartu rongile istuda. No oli ikka hea küll jälle eesti keeles "esimese vaguni peatumiskoht" lugeda:)
Tartus sain rongilt maha ning sõtkusin kodu poole veel 8km. Hannol jäi veel mitu tundi rongisõitu ja siis umbes 9km rattaga koju. Ma loodan, et ta koju jõudes ka selle rohelist värvi vedelikuga joogi kotist välja sai võtta. Oranzile ajasime igatahes Valga rongis päkad silma (mitte sõna sõnalt võtta palun, sest silmad ja igasugused nendesse erinevate esemete ajamine ning torkimine on peale seda reisi õrn teema.).
Mina jäin matkaga rahule. Läti on tore, rattad pidasid end ilusti üleval ja matkakaaslane samamoodi:)
Järgmisel korral siis mõne muu hullu ideega metsa...

Ah jaa, keda huvitab, siis kõikide päevade trackid olemas SIIN Hanno Endomondo kontol õigete kuupäevade all.